Rattasõidu kleit ja villane jakk.

Siin on teine kleit, mille valmistasin. Tegumoelt vast isegi lihtsam kui esimene. Enamik kursaõdesid tegid keerulise kleidija väga lihtsa jaki, mina otsustasin vastupidi. Õnneks sain kleidi üsna ruttu valmis ja jaki peale jäi rohkem aega.

Ma nimetan seda oma rattasõidu kleidiks, kuna ta on piisavalt lühike, et mitte kodarate vahele jääda, aga piisavalt pikk, et mitte liiga üles tõusta. Samas, nagu näha, on kangas üleni jalgrattaid täis.

Lõige koosneb kahest ülaosast ning sisuliselt kahest ristkülikust, millest tuleb seelik. See on lihtsalt servast kokku kroogitud ning ülemise osa külge sobitatud. Ma lisasin ka erkrohelise kandi, millel servas väike heegeldatud pikoode taoline pits.

Mulle täitsa meeldib, kuidas ta välja tuli, just see lihtsus. Kindlasti sõidan sellega veel palju rattaga, kui vähegi ilma juhtub olema.

Foto: Karlo Salu.

Nagu mainisin, siis jaki valmistamine oli vähe keerulisem. Villane kangas kippus väga kergesti hargnema tekitas sellega kohati probleeme. Alguses oli keeruline leida isegi sobivat markeerimisvahendit, sest miski ei paistnud välja või ei jäänud üldse pealegi sellele karvasele pinnale. Lõpuks tegi tavaline tükiseep oma töö, kuigi ka see kippus hajuma kui ma asjad kotti vm pidin panema.

Ka selle juhendid ei olnud päris üheseltmõistetavad. Lisaks andis ka õpetaja mulle oma juhiseid, mis erinesid originaalist ikka väga ning ka see tekitas minus omajagu segadust.

Piltidelt pole näha, aga tegelikult on jakil vooder ka, selline sügiseste tammelehtede mustriga puuvill. See on mõnus, sest nii ei torgi villane kangas käsi kui lühikeste varrukatega pluus sinna alla panna. Esihõlmadel voodrit ei ole.

Esihõlmade servad õmblesin käsitsi salapistes ning heegeldasin üle taimedega värvitud villase lõngaga.

Lõnga toon on üsna õrn, aga mulle meeldis too selle kanga põhjal. Kangas ise meeldib mulle ka, kuna tal on kaks täiesti erinevat külge, mis mõlemad on ka kandmise ajal näha.

Foto: Karlo Salu. 

Tõesti see jaki lõige oli veidi keeruline ja ebatavaline, aga ma olen väga rahul, et sellega valmis sain. Omalt poolt lisasin varrukatele pikkust, kuna originaalis olid need 3/4 pikkusega. Jätsin esialgu ära ka taskud, kuna läks lihtsalt töö esitamisega kiireks, aga plaanin nad veel lisada.

Foto: Karlo Salu.

Olen seda saanud juba mõned korrad kanda ka ja täitsa mõnus on – üsna kerge, aga piisavalt soe, samas ka avar, et vajadusel jahedamat õhku sisse lasta.

Foto: Karlo Salu.

Minu esimene kleit, vöö ja pastlad.

Panin taaskord kokku ühe kombinatsiooni oma koolitöödest. Seekord minu esimene õmmeldud kleit koos mõnede lisadega. Võimalik, et tegin ka põhikooli ajal midagi kleidi-taolist, aga ilmselt meenutas see natuke rohkem öösärki vm, millega õue minna ei julgeks. Siin, aga tuleb juttu lisaks kleidile veel ka villasest vööst ja pasteldest.

Foto: Karlo Salu.

See oli meie esimene päris-päris õmblustöö, päris riideese. Algselt pidime kõik ühe lõike järgi ühesugused linased särk-kleidid õmblema, aga paljudele see mõte ei meeldinud ning lõpuks saime kõik lõiked ise valida, aga materjal pidi ikka lina olema.

Foto: Karlo Salu.

Ma valisin sellise mõnusa avara lõike, mitte midagi liiga keerulist alustuseks ja, et oleks ikka suvel hea jahe kanda. Selle kleidi tume värv muidugi räägib ehk sellele vastu, aga no mulle meeldib see. Materjal ise on selline vähe paksem ja robustsem ehk, aga mulle tundub, et see läheb pestes ja kandes pehmemaks.

Antud töö juures ilmselt kõige keerulisem oli kollane kant kaelusesse õmmelda. Ei saanud teps mitte nii ilus ja täpne kui mulle meeldib, aga no harjutamine pidavat meistriks tegema, loodame.

Paelade punumise tunnis saime ülesandeks valmistada 2 m kõlavöö, mis on ka siin kleidi peal näha. Ma kartsin sellega peale hakata, sest kirivöö, millest tegime vaid tööproovi, läks mul ikka väga untsu. Jätsin selle ülesande üsna viimasele minutile enda jaoks. Olles valmis ehitanud konstrui harjavarrest, konksudest ja kalastamisel kasutatavatest pöörlatest ning valmis mõõtnud ka lõngad, läks töö nii ladusalt, et tegin kogemata isegi pikema kui vaja oleks olnud.

Kasutasin oma töös 11 kõla ning kolme värvi. Ausalt öeldes on see siin minu teine lõngavalik, kuna esimeste mõõtmine ebaõnnestus totaalselt. Seal oli sinise asemel rohkem rohelist, see siin on valik, mille sain kokku olemas olevatest sobivatest lõngadest.

Kuigi ma väga suur sinise fänn üliselt ei ole, siis see toon ja kombo mulle täitsa meeldib. Ka kogu tööprotsessi kohta võib isegi öelda nauditav. Järgmine kord tahaks lõngad ainult esimese korraga kohe õigesti mõõdetud saada.

Foto: Karlo Salu.

Viimasena näitan lähemalt ka pastlaid, mille tegin tegelikult ühe täiesti eraldi ühepäevase koolituse raames umbes neli aastat tagasi. Nahatöö oli ka ükspõhjus, miks ma valisin just selle kooli, kuigi lõpuks ma seda ainet üldse ei saanudki. Eks peab teisi variante leidma.

Foto: Karlo Salu.

Waldorfnukk ja tekstiilnukk.

Seekord otsustasin, et teen jälle postituse kahest esemest koos. Kuigi nad ei ole absoluutselt samal ajal valminud, ega tegelikult ole ka tegumoe suhtes sarnased. Esimesena tekstiilnukk, mis valmise esimese kooliaasta sees. See on masinaga õmmeldud lina ja puuvilla segusest kangast.

Foto autor Karlo Salu.

Kõige keerulisemad osad olid toppimine ning juuste tikkimine, kuna täidis peab olema üsna tihedalt ning juuksed tuleb õmmelda ükshaaval pähe. Minu valitud lõng ei teinud asja lihtsamaks, kuna oli üsna lõdva keeruga ning kippus katkema, aga sain tehnika käppa, et seda ei juhtuks. Näo tikkisin lihtsalt peale ning üritasin saavutada anime taolist ilmet.

Selle nuku kampsun on käsitsi õmmeldud vanast villasest kardiganist, mis pesus kokku tõmbus. Pükste jaoks kasutasin linast kangast ning mõtlesin lõike ise välja, seekord üritasin teha midagi haaremipükste taolist. Vöö on valmistatud päris nahkvööst, mille lihtsalt lühemaks lõikasin ning sussid on heegeldatud vildist põhjale (mõtlesin, äkki peaks endale ka taolised tegema?).

Teine nukk valmis teisel kooliaastal ning viimased lihvid (rõivad) sai ta just enne lõppu. Selle puhul on tegemist korraliku Waldorf nukuga ning on valmistatud vastavate kindlate reeglite järgi. Keha materjal on puuvillane trikooriie, mis arvan, et ongi nukkude valmistamiseks mõeldud (saime selle õpetaja käest).

Kui ma esimese nukuga arvasin, et see valmistamine oli juba veidi keeruline, siis see nukk nõudis veel rohkem aega ja pühendumist. See tuli toppida veel tihedamalt (mõlema nuku puhul on kasutatud puhast lambavilla) ning kõik etapid pidid olema väga täpsed ja korrektsed. Lisan siia ka mõned pildid töö käigust, et väheke aimu anda. Lisaks piltidel nähtule on, näiteks, pea tehtud kahekordselt – esimene kiht annab õige vormi ning teine on katteks.

Protsess oli pikk ja vaevarikas, aga ma olen väga rahul, et selle ette võtsin ning ka lõpetasin. Juuste tikkimine võttis veel kauem aega, kuna seekord oli lõng palju peenem. Rõivaste õmblemise juures võis juba ka masinat kasutada, aga ka nende pisidetailid võtsid omajagu aega. Jaki jaoks kasutasin taaskord sama villast kampsunikangast ning õmblesin ikka käsitsi kokku. Lisaks tegin veel valge alussärgi ning traksidega (tehtud jällegi samast nahkvööst) püksid. Kõige tipuks õmblesin ka väikese nööpidega vesti, mis kinnitub küll trukkidega, et vältida pisikeste nööpaukude valmistamist.

Minu nukk oli klassis valminutest ainuke meessoost. Proovisin teda teha veidi Bilbo Bagginsi moodi Kääbikust. Ma tean küll, et püksid on vale värvi, aga mul ei olnud õiget käepärast ning poodi ka minna ei olnud tahtmist sellepärast. Võib-olla kunagi hiljem. Kuidas tundub, kas natuke meenutab teda?

Paar (koera)villaseid sokke.

Taaskord soovin jagada üht oma koolitööd. Seekord on aeg kudumite ja sokkide käes (jalas?). Ainukeseks reegliks oli, et need peavad olema kirimustrilised. Teadsin üsna kohe, et soovin kasutada üht oma varem ostetud halli lõnga. Tolleks hetkeks oli mul, aga meelest läinud, et tegu on koeraseguse lõngaga. Alles poole kudumise peal tundus asi kahtlane, kuna üsna palju leidus lõngas tumedaid ja sirgeid karvu.

Oma sokke ei soovinud ma teha väga kõrgeid, kuna ma olen üsna aeglane kuduja ning leidsin, et mõistlikum oleks jätta aega ka teiste koolitööde jaoks. Osalt ka samal põhjusel, aga ka sellepärast, et ei tahtnud neid väga kirjuks ajada, ei soovinud sinna väga palju mustreid peale. Mulle meeldivad pigem lihtsad ja minimalistlikud asjad.

Lisaks hallile võtsin kasutusele samuti juba olemas oleva sinise ning otsustasin, et kolmas toon saab olema kollane. Kahjuks, aga oli esimene valik võrreldes teistega liiga peenike ning sobiva leidmine osutus arvatust palju keerulisemaks. Lõpuks langes valik ühe sarnase jämedusega meriino kasuks.

Kuigi aluses plaanisin kasutada veidi tumedamat kollast, siis lõpptulemusena mulle meeldib see veidi pastelsem toon. Sokid ise muutusid pärast pesu veel eriti karvaseks ja pehmeks, öeldakse et koerakarvast asjad on veel eriti soojad ka, seega siit veel üks boonus otsa.

Kanna jaoks proovisin esimest korda lühendatud ridadega kudumist, kuna nn ‘saksa kanda’, mida muidu olen teinud, väga ei soovitatud. Selline versioon oli mulle üllatuseks küll palju lihtsam, aga kanna nurk ei tekkinud nii järsk. Võib-olla saab seda kuidagi muuta? Samas, üldisele mugavusele minu meelest see väga ei mõju. Ka nina kokkuvõtmise tegin veid teistmoodi kui harjunud. Selle puhul ei saa öelda, et mulle väga meeldiks need konkreetsed jooned seal, aga nüüd vähemalt tean. Eks kool õppimise koht olegi.

Hall ja sinine lõng olid 8/3 jämedusega, kollane sellele sarnane. Kudumiseks kasutasin 2 mm sukavardaid.

PS! Piltidel on ainult üks sokk, kuna tegin need esimest aastat lõpetava kausta jaoks. Tolleks hetkeks oli teine veel pooleli, lõpetasin tolle koolis olles ära, seega sain ikka õigeks ajaks valmis.

Heegeldatud kihnu pits.

Jagan Teiega nüüd üht järgmist koolitööd. Seekord on tegemist kihnu saarelt pärit värvilise pitsiga. Saime ülesandeks kasutada mõnda värvilist pitsi reaalse eseme küljes. Eseme võis valmistada uue, aga võis kasutada ka olemas olevat, et seda siis veidi värskendada.

Värvilistest pitsidest tuleb esimesena meelde seto pits, mis on tõenäoliselt ka kõige tuntum. Seda valmistatakse peenvillase lõngaga ning talle on omane väga unikaalne värvigamma. Need olid ka põhjuseks, miks ma seda ei valinud, eriti just materjal, kuna soovisin midagi puuvillast. Lisaks oleks saanud valida ka muhu pitsi, aga nende värvivalik on jällegi liiga roosa ja ergas minu jaoks, seega jäi kihnu pits – vahepealsed toonid ja puuvillane materjal. Motiiviks valisin väikesed ratulised.

Taaskasutuse pooldajana otsustasin ühte oma lemmikkleiti veidi uuendada. Mulle meeldis ta ilmselgelt ka enne, aga just värvigamma poolest tundus see olevat õige valik. Üheks osaks ülesandest oli ka kasutada originaalseid toone ajaloolistest pitsidest. See tegigi ülesande kõige keerulisemaks, aga õnneks leidsin kapist sobiva kleidi ning võis tööle asuda.

Foto autor Karlo Salu.

Valmis tööd kooli viies ei olnud ma üldse kindel, mida ta arvab. Ma isegi ei tea miks, aga ma ei olnud väga kindel, et ülesande õigesti lahendasin. Seda suurem oli taaskord mu üllatus kui see talle väga meeldis ning tunnustusena välja tõi, kui oskuslikult olen värvilise pitsi ning mustrilise kanga omavahel ühendanud, see nõudvat teatavat silma. Tundsin ennast kohe veidi kõrvust tõstetuna, aga olulisim oli, et sain oma arvestuse sellega kätte. Ma ise ei saanud arugi, et seal midagi keerulist olla võiks, lihtsalt tundus nii äge ja tegin ära.

Materjalidena kasutasin puuvillaseid iirisniite ja 0.9 mm heegelnõela. Valmistasin kõik ratulised eraldi ning ühendasin nad siis punaste servadega alt ja ülevaltkokku. Ülemisel serval on lisarida, mis ta õmblemise jaoks sirgemaks vormib ning alumisel on väikesed pikood.

Kuidas meeldib?

Koolikokkuvõte

Nagu juba korduvalt mainitud, siis käisin ma viimase kahe aasta jooksul Räpina Aianduskoolis tekstiilitööd õppimas. Ei olnud peaaegu päris lõpuni kindel, kas saan ikka kõik valmis ja lõpetatud, aga nüüdseks on see tehtud. Olen väga rahul, enda jaoks tundub see isegi suurem saavutus kui kuus aastat tagasi kõrgkooli lõpetamine.

Esimene aasta koolis oli palju lihtsam kui teine. Esiteks pidi siis kohal käima 1-1.5, vahel võib-olla isegai 2 kuu tagant, aga viimane aasta oli rangelt iga kuu, mis tuli minu jaoks üllatusena. Sessioonõppe tõttu oli kodutöid üsna palju ja need olid päris mahukad. Kuna tööl noortekeskuses, kus töötasin, olid toimunud struktuurimuutused, mille käigus ka palju häid kolleege lahkusid, tekkis ka minu pähe mõte midagi muud otsida. Tundus, et käisin ja olin lihtsalt tööl, ei olnud enam motivatsiooni midagi korraldada, nagu vanasti. Osalt ka selleks siis, et leida rohkem aega õpinguteks.

Leidsin töö ühes Tallinna Lennujaama kohvikus. Proovipäev (3-4 h) oli tore, tundus hea lihtne too, mida kooli kõrvalt teha võiks. Esimene kuu olin graafikus vahel hommikuti (öösiti), vahel õhtuti. Tundus hea ja vaheldusrikas. Sealt edasi, aga pandi mind graafikusse ainult öösiti ning õige pea sain aru, et see mulle ei sobi. Kell 3 ärgata ei ole normaalne, vähemalt mitte nii pika perioodi jooksul, vahelduv graafik tundus selle kõrval palju inimlikum. Juhataja isegi mainis, et kunagi oli olnud öö ja päev vahetustega tööl, aga see polevat töötajatele sobinud. Ilmselt rääkisid seda need, kes endale õhtused graafikud said, sest reaalselt vabal päeval keegi ikka öösel ei ärka ja mingit rutiini või rütmi ei teki.

Lisaks kõigele võtsin seal tööl olles ka elus esimest korda haiguslehe ning olin töölt ära, kui õigesti mäletan, veidi alla kahe nädala. Iga paari päeva tagant uuriti, kas ma ikka olen veel haige, mis tekitas veel omakorda stressi. See oli väga kummaline peapööritus, mis ei lasknus püstigi tõustan ning veider lööve silmade ümber. Siiani ei tea, mis see oli. Seda juhtus kergemalt ka hiljem tööl olles paar korda.

Veebruari alguses andsin sisse lahkumisavalduse ning märtsi algusega tulin sealt ära. Kui asi ikka nii tervisele hakkab on midagi väga valesti. 10-12 h vahetused, mis vahel võivad venida ootamatult veelgi. Märtsi alguses tundsin veel paari päeva jooksul seda peapööritust, aga edasi läks juba paremaks. Ka lööve kadus tasapisi.

Pühendasin kogu oma aja koolile, kogunenud tegemata töödele ning lõputööle. Aprilli sessiks suutsin oma võlad likvideerida. Jäid vaid need tööd, mis pidigi maikuus esitama ning ikka – lõputöö. Tundsin, et ehk on lõpetamine isegi võimalik. Vahepeal otsisin ka tööd, aga midagi head silma ei hakanud ning mõtlesin, et targem vist oodata vähemalt kuni lõputöö valmis.

Lõputööks tegin 16 enda välja mõeldud amigurumit (14 looma ja 2 lindu) ning nende valmistamisõpetuste kogu. Alguses mõtlesin teha loomad ja ühe linnu, kuna aga töö pealkirja sai sisse “linnud ja loomad”, siis tuli teha vähemalt kaks. Katsetamise käigus soovisin vahepeal, et ei oleks seda lindude osa sinna üldse sisse pannud, aga tehtud tööd koolis näidates suudeti mind ümber veenda. Töö aluseks võtsin oma varasemalt välja töötatud jänese ning kohandasin kõik loomad ja linnud sama keha peale. Võrreldes praeguste töödega, tundub see esimene ikka väga lõdvalt tehtud ja pehmeke olevat, aga iseenesest on ta ikka sama armas, ainult lille enam pole.

Heegeldamisele kulus palju aega, mustrite kirjutamisele kulus palju aega, lisaks veel lõputöö kirjutamise osa ning mustrikogu kujundamine. See oli väga stressirohke periood minu jaoks ning olen üsna kindel, et töö kõrvalt ei oleks ma seda selle aastaga teha suutnud. Seda võib illustreerida ka fakt, et minu eelmise aasta kursusekaaslastest lõpetas vaid üks (seoses suuna valimisega olin oma grupist ainus, kes valis õmbluse ning siis rühma vahetas).

Peas tundus mõte hea, aga reaalselt oli keeruline kõiki neid erinevaid tegelasi ühte vormi panna. Nii mõndagi tegelast tuli mitu korda enne harutada ja uuesti teha. Kõige enne joonistasin igast tegelasest ka lihtsa väikese kavandi. See aitas asja visualiseerida, kõrvale kirjutasin enda jaoks veel märkmed värvide jm olulisega.

Valmistamiseks valisin enamjaolt ökoloogilised, aga ka taaskasutatud materjalist puuvillased lõngad jämedusega ~100 m/50 g. Heegelnõel oli 2.25 mm jämedune ning täidiseks lambavill (tekivill). Lisaks kasutasin 6 ja 10 mm turvasilmi ning 6 ja 7 mm turvaninasid. Detailid ühendasin ja tikkisin tömbi otsaga nõelaga. Valmis said valgejänes, viigerhüljes (poeg), harilik siil, ilves, händkakk, metskits, punarebane, punaorav, rasvatihane, hallhunt, mäger, harilik mutt, kobras , põder, pruunkaru ning metssiga. Plaanin teha veel rohkem linde ja ehk ka koduloomi. Puudutasin sellega vaid väga väikest osa loodusest!

Juhendikogu kujundasin MS Publisheris. Üritasin leida sobivat malli, et endal töö lihtsamaks teha, aga mida ei ole, seda pole. Hakkasin tühjade lehtedega nullist peale. Lõpptulemus sai täitsa hea. Iga juhendi juures on pilt valmnud tegelasest, aga ka foto ja lühikirjeldus reaalsest loomast. Enne avaldamist (loodetavasti kunagi, pigem varem kui hiljem), võiks seal muidugi mõned muudatused küll sisse viia. Kas keegi oleks huvitatud sellise raamatu ostmisest? Või ükskiku mustrina veebist? Millist hinda oleks nõus välja käima?

Kaitsmisele pidin koostama ka portfoolio kahe aasta jooksul tehtud töödest, mida komisjon minu kaitsekõne ajal vaadata saaks. Neid soovin siin veel ka tulevikus lähemalt näidata, aga väikesed vihjed ikka. Siin on ‘sisukord’, mis oli minu portfooli alguses, sellele eelnes veel minu enesetutvustus ja tiitelleht. Rohkem teksti ma sinna ei kaasanud (mida algul küll põdesin), aga eneselegi üllatuseks sain õpetajalt kiita ning ta tõi mu albumit teistele eeskujuks. Pildistamisel aitas mind mu hea väikevend Karlo.

Kaitsekõne pidi kestma 5-7 minutit. Tegin omale esitluse valmis ja proovisin, väga napilt tuli 5 min kokku. Kohapeal veel sodisin oma kaartide pealt osa teksti maha ning kirjutasin uut juurde, seega ei olnud oma mahus lõpuni päris kindel. Esitluse ajal olin VÄGA närvis ja arvasin, et tegin ikkagi liiga lühidalt, aga tagasiside oli positiivne, seega nagu arvata, oli see täiesti asjatu närv.

Kaitsmiste lõpus anti tund aega, et teada saada hinded. Reaalselt läks poolteist. Kuigi tunnne oli hea, siis kuulujutud eelmisest aastast ütlesid, et kõik ikka 5 ei saa, lihtsalt sest ning natuke põnevust see ikkagi lisas. Kui aga lõpuks teada sain, et ma sain kõige parema hinde 5 (nagu ka suur enamus meist seal), siis olin väga õnnelik. Ma sain sellega hakkama, lõpetasin, ja sain hea hinde, tekstiilkäsitöö selli 4. taseme kutse ja sain palju kiita ning mitu tellimust oma raamatule, mida tegelikult veel päriselt olemaski ei ole.

Rõõmus!

Nüüd otsin tööd.

PS! Üks, mida kooliga seoses kahetsen siiani on, et kuna valisin õmblussuuna, siis selle rühma valikained (mida enamus oli valinud), olid suures osas need, mis mulle kõige vähem huvi pakkusid. Nagu öeldakse, midagi küll külge mööda maha ei jooksnud, aga nahatöö ja arhailised käsitöötehnikad, miks ma selle kooli üldse teiste sarnaste seast valisin, jäid ikkagi saamata. Ehk siis kunagi tulevikus.

Puuvillane triibuvaip

Siinkohal näitan Teile oma esimest suuremat kangakudumise tööd. Sellele eelnes vaid paar väikest koeproovi lapikest. Saime koolis ülesandeks teha puuvillane triibuline vaip. See võis olla kaltsuvaip, nagu ta minul ka on, aga võis olla ka spetsiaalsest vaibamaterjalist tehtud.

Esimene küsimus tekkis kohe, kus vaipa valmistada? Kuna elan koolist umbes-täpselt 254 km kaugusel, siis tundus see variant kohe keeruline. Lisaks sellele, et paljud juba võtsid sealolevatele telgedel järjekorda ja polnud väga kindel, kas see üldse võimalus oleks.

Läks paar sessi edasi, olin plaaninud Kaja kultuurikeskusega ühendust võtta, et uurida, kas saan seal olevaid telgi kasutada, aga polnud seda veel teinud. Tuli ka välja, et kooli tegedel ei olnudki enam nii pikki järjekordi. Mõtlesin veidi ja otsustasin järgmiseks sessiks oma materjali kaasa võtta, et seal siis paari õhtu jooksul kursaõega kõrvuti vaipa kududa, kuna ühikas olin ma nii kui nii ja parem siis midagi asjalikku teha.

Enne järgmist sessi otsisin sobivaid toone ning lõikusin ja ribastasin kuis jaksasin. Käisin kaltsu otsimas nii maal kui ka teise ringi poodides. Suurema osa sain õnneks maalt kätte. Ribastamiseks läks väga kaua aega. Tüütu ja aeganõudev tegevus, aga valmis sain. Mäletan, et oli ka ette antud umbmäärane kaal, kui palju materjali peaks olema, aga enam seda numbrit ei mäleta. Tean vaid, et lõpus jäi materjali üle ja sain osa kursaõdedele jagada. Ka mustrit pidin tänu sellele lõpus veidi kohandama, kuna ette antud olid ka kindlad mõõdud. Kavandi peal (natuke uduselt), kõik täpsemalt kirjas.

Kudumine läks üllatavalt kiiresti. Esimese õhtuga sain suurema osa valmis, järgmiseks hommikuks jäi vaid 10-20 cm, kui õigesti mäletan. Mõnus töö oli, kunagi kui mul palju ruumi juhtub olema loodan ka endale ühed teljed kuhugi toanurka panna. Mõni kurtis selja/õla/tagumikuvalu järgmisel hommikul, aga ma ei saanud midagi aru.

Valmis vaiba panin esmalt omale voodi kõrvale, kuhu ta mahtus täpselt seinani. Kui, aga seda pilti tegin portfoolio jaoks, tirisin ta sealt välja suurde tuppa, kus ruumi rohkem ja seal ta nüüd hetkel on ka.

Esialgne mõte oli veidi rohkem rohelisi kasutada, aga seda värvi on vist maailma kõige keerulisem leida. Laiendasin valikut kollasteni ning ka mõni täitsa sinine toon on sees. Kude on hea tihe, nii nagu olema peab, näppu läbi ikka ei pista. Külgedelt paari koha pealt veidi lookleb (ülemise pildi peal näha ka), mulle tundus, et see tuli erinevatest materjalidest, mõni oli venivam kui teine, aga mind see ei häiri. (:

Otstesse sõlmisime narmad ja valmis ta saigi. Väga nauditav töö, kui see ribastamine vahele jätta. Samas mulle meeldib väga mõte, et sain millelegi uue elu anda. Kuigi ka palju kaubanduses müüdavat vaibamaterjali on tööstusjääkidest ning see oleks ka üsna hea alternatiiv.

Kuidas meeldib? Nagu ilmselt jutust välja tuli, siis hetkel on tegu sellise asjaga, mida ma ise kohe uuesti teha ei saa, kuna puudub vastav varustus/tehnika, aga kunagi ikka.

Õmmeldud voodriga kott

Ma nüüd vaatasin oma inglise keelses blogis veel kaugemale ka kui ainult viimased paar postitust ning avastasin, et ma olen oma koolist veidi ka juba jaganud. Siiski, tundusid need olevat vaid esimesed tööproovid jms, aga mitte ükski suurem töö. Esimesena soovingi nüüd jagada oma ühte esimest õmmeldud eset, millega ma tõesti ka väga rahule jäin ning soovin midagi sarnast veel teha.

Tegime koolis kõik proovitööna väikese kotikese, mille tegumood oli sisuliselt üks-ühele suurega, mis tuli hiljem kodus valmistada.

Tegu oli voodriga kotiga, proovitööle sai selline vintage mummuline sisu (kangavalik nende hulgast, mis parasjagu kaasas oli). Osades koolides võib-olla saab materjalid koolist, aga olen kuulnud, et siis tuleb ka töö koolile jätta. Mul on hea meel, et me kõik isetehtud asjad alles saime jätta.

Kott koosneb kahest küljetükist, neid ühendavast vaheribast ning lukupaneelist, lisatud on ka väikesed aasad, et lukku hea tõmmata oleks. Kes tahab, saab sinna ka sanga kinnitada. Suure koti õpetuse juures oli lisaks vel ka klapp ning pikk sang. Sisuliselt oli tegu sellise sülearvutikoti taolise kotiga. Mõni tegigi sellest sülearvutikoti ka. Mina võtsin kodutööd tehes lõike teistpidi ette ja jätsin ära nii pika sanga kui ka klapi ning asendasin need seljakotisangadega.

Suuremate tööde juurde kuuluvad ka kavandid. Siin on näha kanga valikut ning ka voodrit, mis teiste piltide pealt ei paista. Pealiskangas on paksematsorti puuvill, vooder taaskord vintage sitsiriie. Vooder on omakorda kanditud lillelise diagonaalkandiga. Lisaks kollane lukk, natuke pitsi, puuvillased rihmad ja vana koti küljest saadud metallpandlad.

Mulle meeldivad neutraalsed sh hallid toonid ja ka see, kui neile on vahel natuke mõne teise tooniga särtsu lisatud. See kollane sobis mu meelest hästi, kott valmis juba üle aasta tagasi ja mulle meeldib ta ikka veel.

Suuruselt selline hea väike igapäevaseks kasutamiseks ning rattaga sõitmiseks. A4 mahub täpselt sisse. See teine pilt nüüd natuke kehvake, aga annab suurusest aimu ehk.

Järgmisele kotile lisaksin ka tasku kas esiküljele või küljepeale. Võimalik, et ka sisse. Sellel kotil ei ole ühtegi taskut, aga väga ei ole puudust ka tundnud, pole nii suur, et midagi üles ei leiaks. Pigem proovimise mõttes tahaks midagi uut ja ka näha, kas üldse mäletan, kuidas ma selle esimese tegin.

Kuidas tundub? Esimese korra kohta pole paha, mis? Järgmine postitus jälle heegeldamise teemaline.